TÄNAPÄEV JA AJALUGU
SAAREST.
Prangli saar asub Eesti põhjarannikul, Viimsi poolsaarest ligi 9 km kirdes. Saare pindala on 6,44 km².Saarel on säilinud püsiasustus kuni tänase päevani ning täna elab saarel üle talve ligi 70 püsielanikku (2014 a.). Prangli on ainus Põhja-Eesti saar, mis on olnud püsiasustusega alates 13. sajandist.
Saar kuulub halduslikult Harju maakonna Viimsi valla koosseisu. Pranglil asub tänapäeval kolm küla: Kelnase, Idaotsa ja Lääneotsa ja pisike Sutiküla. Saarel asub Prangli kirik. Seal tegutsevad ka Prangli Põhikool, kauplus, kiirabipunkt, Prangli rahvamaja, Prangli raamatukogu, kohvikud, restoran ja Prangli saarte muuseum. Mandriga toimub ühendus läbi Kelnase sadama.
MAASTIK
Prangli jaguneb pinnamoelt madalama, käänulise rannajoonega lääne- ja luidetega idaosaks, mida eraldavad saare keskosa läbivad vanad rannamoodustised. Saarel paiknev loode–kagusuunaline voor on 6 km pikk ja 3,5 km lai. Saar on liivase ja kruusase pinnakattega, seega on ideaalne väisata saart jalgrattaga. Pranglit eristab teistest suurtest Eesti saartest see, et seal leidub maagaasi. Luitekõrgendikud kõrguvad kuni 9 meetrit merepinnast, saare kõrgeim koht on Kullamägi, kuhu rahvapärimuse järgi olevat maetud mereröövlite kulda. Saare lääneosa on arvatud Prangli hoiuala koosseisu. Saare kirdenurk jääb aga Prangli maastikukaitseala alla.
PS! Saarel puudub vabakasutuses telkimise ala ning lõkke tegemine mitte selleks määratud kohas on keelatud.
Prangli saare vaheldusrikas maastik teeb selle ideaalseks puhkuspaigaks suvitajatele. Enamik saart on läbitav jalgrattaga. Prangli külaliste ja kohalike meelispaigaks on lõunaküljel asuvad kuldsete liivadega Mölgi ja Liiseri rand. Saarel erinevatel külgedel on ka privaatsemaid lahesoppe, kus enda kuumal suvepäeval kasta.
AJALOOST
Prangli saart mainitakse esmakordselt 1397. aastal. Toona Rangö nime kandva (hiljem ka
Wrangö, mis on meie liinilaeva nimi) saare kohta öeldakse, et see kuulub Maardu mõisa koosseisu. Tol ajal kuulusid Haljava ja Maardu mõis kokku. 1528 ostis maanõunik JOHANN von TAUBE mõlemad enda valdusesse ning 1529 müüdi Haljava edasi Stackelbergidele.
Mitme üriku andmeil võisid Prangli esmased asukad olla soomlased, seda võib järeldada mõne vana talukoha nime järgi. Perenimede järgi võiks aga arvata, et saare esmaasustajad olid rootslased, kuid perenimede panemine algas Eestis saare asustamisest palju hiljem, seega võib selle fakti kahtluse alla seada, kuid mitte välistada.
Tähtsamad kuupäevad
1705. märgitakse Rootsi merekaardil Aksi saart, kus pole ühtegi elamut, samas Prangli külas Wrangöö byyn oli juba 14 elamut.
1725. aasta 6. mai – taevaminemispüha, kirikuraamatust võib lugeda, et Prangli saarel on olnud suur põleng, milles hävis üheksa pere vara, kokku 65 hoonet. See kõik toimus poole tunni jooksul.
1788. aastast pärinevad esimesed märked Prangli saarele jõudnud rändrüütlitest, kes
täitsid tänapäeva mõistes piirivalvuri ülesandeid, sh takistasid soola ja piirituse
salakaubavedu.
1847. aasta kevadel, kui Prangli ja Aksi saar olid Haljava mõisa koosseisus olnud veidi üle 300 aasta, ostis need 7143 hõberubla eest Stackelbergide käest Eleonore Christina Johanna Girard de Soucantion (1786–1861), kelle abikaasa oli sel ajal Tallinna linnapea.
1857. loovutas ta saared oma pojale Carl Edmund Girard de Soucantionile.
1861. hukkus Carl Edmund paadiõnnetuses Prangli lähistel ning valdused läksid üle vennale, hiljem aga Edmundi vennapojale Johann Carl Etienne Girard De Soucantionile. Tema valduses olid saared kuni 1889. aastani, kui Pranglil hakati maad mõõtma ja talupoegadele müüma. Elu saarel hakkas ülesmäge minema. 1909 loeti saarel talusid juba 80, mõisa ajal oli neid olnud vaid 25.
1921. asutatakse Prangli kalameeste selts.
1921. mainitakse saart esmakordselt PRANGLI nimega
1924. aastal viidi saarel läbi naftaotsinguid ja avastati maagaasileiukoht.
1939. aastal kavandati Eesti rannikukaitse reorganiseerimisel Pranglile rajada rannikusuurtükipatareisid, kuid need kavad ei teostunud.
1942–1943 viibis saarel lühikest aega Saksa sõjavägi. Aastal 1944 põgenesid paljud pranglilased Soome. Eriti palju lahkus nooremaid inimesi.
1945. aastal jõudis saarele taas NSV Liidu sõjavägi.
Gaasipuurauke rajati juurde aastatel 1946–1960, kuid siis selgus, et esialgsed hinnangud gaasi kogusele olid olnud ekslikud ja gaasi ammutamine ei olnud majanduslikult tulus.
1949. aastal viidi läbi kollektiviseerimine ja asutati kolhoos “Noor Kaardivägi”. See ühendati 1961. aastal S. Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosiga.
Toit ja eluolu toona
Aega pärast mõisa tegevuse lõpetamist (alates 1899. aastast) võib nimetada Prangli ja Aksi õitsenguks.
Talupojad said maad endale osta, tekkis kindlus- ja peremehetunne, peredesse sündis palju lapsi. Elanike arv tõusis märgatavalt, 1934 elas kahel saarel kokku juba 469 inimest. Prangli jaotati enamjaolt karja- ja heinamaa siiludeks, talude põllumaad asusid õuest kaugemal kas metsa või mere ääres. Otra ja nisu kasvatati saarel vähe, kogu leivavili toodi mandrilt ja kel oli oma veski, jahvatas selle seal. Karjamaad olid ühised. Talu õuemaad piirasid tarad ja kiviaiad. Viimaseid võib saarel kohata kolme varianti. Elumajad
ehitati saarel väiksemad ja madalad. Väike talumaja koosnes tavapäraselt toast, köögist ja kahest kojast. Eeskoda oli küll väike, kuid väga valge, sest piirnes kolmest küljest aknaga. Talud asusid tihti väga lähestikku või lausa üksteise vastas. Nii võis elada mitu peret ühes ridaelamus ning igalühel oli oma sissepääs ja koda. Kaev oli õue peal ühine. Sööjaid oli leibkonnas palju, pered olid suured. Ühele õuele pidi tihti ära mahtuma lausa mitu peret. Õuealal oli paljudel taludel ka nn pukkjalg ehk vaatlustorn, kust vaadati merel sõitvaid laevu ja talvel hülgeid. Pere toidulaud sõltus saarel tihti kala- või hülgesaagist. Kala püüti suvel ja hülgeid talvel.
Toiduvalmistajaks oli peres alati ema ja söögitegemise aja määras kalalkäimine. Kombeks oli toitu valmistada pikemaks ajaks. Peale kala kasutati toiduks ka soolaliha, kuid väga peeneks hakituna, et vähem kuluks. Rohkem liha keedeti pühadeks. Liha soolati tünnidesse, kuid kui seda vähemaks jäi, ei tähendanud see veel nälga, sest käidi ka linnu- ja hülgejahil, mis kindlustas perele aastaringse toidu. Saarel oli traditsioon korraldada võrguparandamise või kartulivõtmise talguid, siis pakuti talgulistele head ja paremat, muu
hulgas ka maitsvaid tursakotlette. Perekondlikke tähtpäevi tänapäeva mõistes ei olnud kombeks pidada, kuid kirikuõpetaja käis vahel peredes lapsi ristimas. Siis pakuti talle liha- klimbisuppi, mis anti tavapäraselt lauale ühes suures nõus. Argipäeval joodi nõmmliivateed, moosivett või piima, õlu ja kali valmistati tavaliselt leivast või suhkrupeedist, kohvijoomine ei olnud väga levinud, kuid mõnes peres seda siiski tehti.
Esimesed asumid
Rahvapärimuste kohaselt ning 1894. aastal valminud kaardile märgitud kohanimesid vaadates võib tõdeda, et esimesed kindlad elamud ehitati Prangli saare just lääne ja lõuna rannale ehk siis tänapäeva mõistes Lääneotsa küla piirkonda, Eeslahe lähedusse, sinna kus onpraegu Oja, Mäe ja Ranna talu. Mõnes mõttes võib seda lugeda tõenäoliseks, sest just see ala oli tol ajal enam vähem tuulte eest kaitstud, osalt juba kõrgemate maakünnistega. Teiseks oli ka madal, tormide ja suurte lainete eest hästi kaitstud Eeslaht heaks kalastuspaigaks, kuna saare algasunikel ei olnud veel eriti tugevaid meresõidukeid kaugemale sõitmiseks.
Tänasel päeval on Lääneotsa külas säilinud tänavaäärsed arhailised iidsed raudkiviaiad ja saare vanimad talukohad mis annavad selge pildi küla sajandite tagusest iidsest asustusest.
Kasutatud materjal: G.Vilbaste käsikiri Prangli ja Aksi saarest, „ Prangli kogumik“ Harjumaa Muuseum, Vikipeedia.